Reformation Sermon — by Methodist

I must begin by telling you that I do not like to preach on Reformation Sunday. Actually I have to put it more strongly than that. I do not like Reformation Sunday, period. I do not understand why it is part of the church year. Reformation Sunday does not name a happy event for the Church Catholic; on the contrary, it names failure. Of course, the church rightly names failure, or at least horror, as part of our church year. We do, after all, go through crucifixion as part of Holy Week. Certainly if the Reformation is to be narrated rightly, it is to be narrated as part of those dark days.

WittenbergDoor
Wittenburg Door

Reformation names the disunity in which we currently stand. We who remain in the Protestant tradition want to say that Reformation was a success. But when we make Reformation a success, it only ends up killing us. After all, the very name ‘Protestantism’ is meant to denote a reform movement of protest within the Church Catholic. When Protestantism becomes an end in itself, which it certainly has through the mainstream denominations in America, it becomes anathema. If we no longer have broken hearts at the church’s division, then we cannot help but unfaithfully celebrate Reformation Sunday.

For example, note what the Reformation has done for our reading texts like that which we hear from Luke this morning. We Protestants automatically assume that the Pharisees are the Catholics. They are the self-righteous people who have made Christianity a form of legalistic religion, thereby destroying the free grace of the Gospel. We Protestants are the tax collectors, knowing that we are sinners and that our lives depend upon God’s free grace. And therefore we are better than the Catholics because we know they are sinners. What an odd irony that the Reformation made such readings possible. As Protestants we now take pride in the acknowledgment of our sinfulness in order to distinguish ourselves from Catholics who allegedly believe in works-righteousness.

Unfortunately, the Catholics are right. Christian salvation consists in works. To be saved is to be made holy. To be saved requires our being made part of a people separated from the world so that we can be united in spite of — or perhaps better, because of — the world’s fragmentation and divisions. Unity, after all, is what God has given us through Christ’s death and resurrection. For in that death and resurrection we have been made part of God’s salvation for the world so that the world may know it has been freed from the powers that would compel us to kill one another in the name of false loyalties. All that is about the works necessary to save us.

For example, I often point out that at least Catholics have the magisterial office of the Bishop of Rome to remind them that disunity is a sin. You should not overlook the significance that in several important documents of late, John Paul II has confessed the Catholic sin for the Reformation. Where are the Protestants capable of doing likewise? We Protestants feel no sin for the disunity of the Reformation. We would not know how to confess our sin for the continuing disunity of the Reformation. We would not know how to do that because we have no experience of unity.

The magisterial office — we Protestants often forget — is not a matter of constraining or limiting diversity in the name of unity. The office of the Bishop of Rome is to ensure that when Christians move from Durham, North Carolina to Syracuse, New York, they have some confidence when they go to church that they will be worshiping the same God. Because Catholics have an office of unity, they do not need to restrain the gifts of the Spirit. As I oftentimes point out, it is extraordinary that Catholicism is able to keep the Irish and the Italians in the same church. What an achievement! Perhaps equally amazing is their ability to keep within the same church Jesuits, Dominicans, and Franciscans.

I think Catholics are able to do that because they know that their unity does not depend upon everyone agreeing. Indeed, they can celebrate their disagreements because they understand that our unity is founded upon the cross and resurrection of Jesus of Nazareth that makes the Eucharist possible. They do not presume, therefore, that unity requires that we all read Scripture the same way.

This creates a quite different attitude among Catholics about their relation to Christian tradition and the wider world. Protestants look over to Christian tradition and say, ‘How much of this do we have to believe in order to remain identifiably Christian?’ That’s the reason why Protestants are always tempted to rationalism: we think that Christianity is to be identified with sets of beliefs more than with the unity of the Spirit occasioned through sacrament.

Moreover, once Christianity becomes reduced to a matter of belief, as it clearly has for Protestants, we cannot resist questions of whether those beliefs are as true or useful as other beliefs we also entertain. Once such questions are raised, it does not matter what the answer turns out in a given case. As James Edwards observes, “Once religious beliefs start to compete with other beliefs, then religious believers are — and will know themselves to be — mongerers of values. They too are denizens of the mall, selling and shopping and buying along with the rest of us.”

In contrast, Catholics do not begin with the question of “How much do we need to believe?” but with the attitude “Look at all the wonderful stuff we get to believe!” Isn’t it wonderful to know that Mary was immaculately conceived in order to be the faithful servant of God’s new creation in Jesus Christ! She therefore becomes the firstborn of God’s new creation, our mother, the first member of God’s new community we call church. Isn’t it wonderful that God continued to act in the world through the appearances of Mary at Guadalupe! Mary must know something because she seems to always appear to peasants and, in particular, to peasant women who have the ability to see her. Most of us would not have the ability to see Mary because we’d be far too embarrassed by our vision.

Therefore Catholics understand the church’s unity as grounded in reality more determinative than our good feelings for one another. The office of Rome matters. For at least that office is a judgment on the church for our disunity. Surely it is the clear indication of the sin of the Reformation that we Protestants have not been able to resist nationalistic identifications. So we become German Lutherans, American Lutherans, Norwegian Lutherans. You are Dutch Calvinist, American Presbyterians, Church of Scotland. I am an American Methodist, which has precious little to do with my sisters and brothers in English Methodism. And so we Protestant Christians go to war killing one another in the name of being American, German, Japanese, and so on.

At least it becomes the sin of Rome when Italian Catholics think they can kill Irish Catholics in the name of being Italian. Such divisions distort the unity of the Gospel found in the Eucharist and, thus, become judgments against the church of Rome. Of course, the Papacy has often been unfaithful and corrupt, but at least Catholics preserved an office God can use to remind us that we have been and may yet prove unfaithful. In contrast, Protestants don’t even know we’re being judged for our disunity.

I realize that this perspective on Reformation Sunday is not the usual perspective. The usual perspective is to tell us what a wonderful thing happened at the Reformation. The Reformation struck a blow for freedom. No longer would we be held in medieval captivity to law and arbitrary authority. The Reformation was the beginning of enlightenment, of progressive civilizations, of democracy, that have come to fruition in this wonderful country called America. What a destructive story.

You can tell the destructive character of that narrative by what it has done to the Jews. The way we Protestants read history, and in particular our Bible, has been nothing but disastrous for the Jews. For we turned the Jews into Catholics by suggesting that the Jews had sunk into legalistic and sacramental religion after the prophets and had therefore become moribund and dead. In order to make Jesus explicable (in order to make Jesus look like Luther — at least the Luther of our democratic projections), we had to make Judaism look like our characterization of Catholicism. Yet Jesus did not free us from Israel; rather, he engrafted us into the promise of Israel so that we might be a people called to the same holiness of the law.

I realize that the suggestion that salvation is to be part of a holy people constituted by the law seems to deny the Reformation principle of justification by faith through grace. I do not believe that to be the case, particularly as Calvin understood that Reformation theme. After all, Calvin (and Luther) assumed that justification by faith through grace is a claim about God’s presence in Jesus of Nazareth. So justification by faith through grace is not some general truth about our need for acceptance; but rather justification by faith through grace is a claim about the salvation wrought by God through Jesus to make us a holy people capable of remembering that God’s salvation comes through the Jews. When the church loses that memory, we lose the source of our unity. For unity is finally a matter of memory, of how we tell the story of the Reformation. How can we tell this story of the church truthfully as Protestants and Catholics so that we might look forward to being in union with one another and thus share a common story of our mutual failure?

We know, after all, that the prophecy of Joel has been fulfilled. The portents of heaven, the blood and fire, the darkness of the sun, the bloody moon have come to pass in the cross of our Savior Jesus Christ. Now all who call on that name will be saved. We believe that we who stand in the Reformation churches are survivors. But to survive we need to recover the unity that God has given us as survivors. So on this Reformation Sunday long for, pray for, our ability to remember the Reformation – not as a celebratory moment, not as a blow for freedom, but as the sin of the church. Pray for God to heal our disunity, not the disunity simply between Protestant and Catholic, but the disunity in our midst between classes, between races, between nations. Pray that on Reformation Sunday we may as tax collectors confess our sin and ask God to make us a new people joined together in one mighty prayer that the world may be saved from its divisions.

(Stanley Hauerwas is the Gilbert T. Rowe Professor of Theological Ethics at Duke Divinity School.)

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Tõde ja õiglus

MIKS MA KIRJUTAN
Fred Ise

Võõrsil ja kodumaal tegutsevate luterlike eesti kirikute “nähtava ühtsuse” taastamine lõppes 2010. aasta jaanipäeval, kui E.E.L.K. Konsistoorium teatas, et Välis-Eesti Kirikukogu oli hääletanud kirikute ühinemise poolt selleks nõutud 2/3 häälteenamusega. See ei peatanud aga Põhja-Ameerika eesti ajakirjanduses ja kiriku ringkondades sellel teemal juba mitu aastat kestnud vaidlusi. Neis toetusid ühinemise vastased väidetele, mis on faktiliselt ja juriidiliselt küsitavad ning tihti negatiivsed Eestis tegutseva kiriku ja selle juhtkonna suhtes.

Need väited levisid laialt USA E.E.L.K. koguduste liikmete hulgas, mõjutades nende suhtumist meie kodumaa kirikusse (USA-s hääletas 75% kogudustest ühinemise vastu ja mõned neist püüavad nüüdki ühinenud kirikust eralduda.)

Kuigi need vaidlused vaibusid suve jooksul, on nüüd Välis-Eesti piiskopkonnast lahkumise õhutamine jälle alanud (peamiselt internetis). Seepärast arvan, et tõe ja õigluse huvides on oluline kindlaks määrata koduma ja Välis-Eesti kirikute lahusolemist õigustavate väidete tõele vastavust. Olles uurinud pädevaid dokumente, püüan seda teha jäegnevas kirjutises.

SELGITUSEKS: Kuna kodumaa ja Välis-Eesti luterlikud kirikud on kasutanud oma nimede akronüümidena vaheldumisi nii punktidega kui ka punktidetta versioone (E.E.L.K. ja EELK), kasutan järnevas kirjutises segaduse vältimiseks ainult viimaseid “ nähtava ühtsuse” taastamisele eelnenud vorme: EELK –1917. aastast praeguseni kodumaal tegutsenud kirik ja E.E.L.K.- Välis-Eesti kirik.

MITTEÜHINEMISE PEAPÕHJUSED

Järgmised kirikute ühinemise vastased väited on esinenud kõige sagedamini sellel teemal avaldatud kirjutistes ja sõnavõttudes:

1. E.E.L.K. on 1917. aastal I Kirikukongressil algatatud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku (originaalne EELK) õigusjärglane, kuna praegune EELK on uus, Nõukogude okupatsiooni ajal loodud kirik, millel ei ole järjepidevust eelmisega.

2. E.E.L.K. tegutseb Eesti luterliku kiriku 1935. aasta Põhimääruste kohaselt, kuna EELK töötab talle Nõukogude okupatsiooni ajal peale surutud Põhikirja alusel.

3. EELK nimi (1935. aasta Põhimäärustes “Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirik”) muudeti kodumaal Nõukogude okupatsiooni ajal kommunistliku võimu käsul (nüüd “Eesti Evangeelne Luterlik Kirik”).

Kas need väited vastavad tõele?
Järjepidevus

Väide, et E.E.L.K. on 1917. aastal algatatud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku õigusjärglane, mida kodumaal tegutsev kirik enam ei ole, on olnud kirikute ühinemise ümber käiva vastuolu põhialuseks. See eeldab aga originaalse kiriku, kui juriidilise isiku, lahkumist kodumaalt, mis on “rahvakiriku” juures väga küsitav ja vastuolus EELK 1935. aasta Põhimääruste § 63-ga, mis ütleb:

“Konsistoorium on kiriku kui juriidilise isiku esindaja valitsusasutiste (sic) ees
ning kohtutes. Tema asukoht on Tallinnas.”

Lisaks ei võimalda 1935. aasta Põhimääruste § 1 EELK koguduste loomist välismaal. Tsiteerin:

“Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirik on vaba rahvakirik, kel on
enesekorraldamise ning omavalitsemise õigus. Temasse kuuluvad kõik Eesti
Vabariigi territooriumil olemasolevate Evangeeliumi Luteri usu (sic)
koguduste liikmed.” (Välis-Eesti kiriku Põhimäärustes on sellest paragraafist
välja jäetud “EestiVabariigi territooriumil”).

Kuigi I Kirikukongressil vastu võetud resolutsioon ütleb: “Eesti evangeeliumi – luteriusu kirik on vaba rahvakirik kodumaal ja asundustes”, oli see koostatud ajal, kui Eesti oli veel osa Vene tsaaririigist ja eestlaste asundusi leidus sama riigi piires nii Peipsi järve taga, kui ka Kaukaasias. Eesti iseseisvumisega võeti aga nendele kättesaamatutele asundustele vihjamine Põhikirjast/Põhimäärustest välja.

Püüdes luua kiriku Eestist lahkumisele seaduslik alus, väitsid 1944. aastal Rootsi
põgenenud Eesti luterliku kiriku juhid, et EELK Kirikukogu olevat andnud piiskop Kõpule 1943. aastal volituse, mis seda võimaldas. Tsiteerin järgnevalt raamatust “Jumala abiga edasi”, praost A. Täheväli, et al., Stockholm, 1949, lk. 106:

“Siinjuures olgu tähendatud, et EELK piiskop Dr. J. Kõpp’u kätte on seaduslikul teel koondatud kõik EELK juriidiline, seaduseandlik ja kanooniline võim EELK valitsemisel ja juhtimisel. Selle võimu ja õiguse tagas temale EELK Kirikukogu a. 1943 vastuvõetud otsusega:

‘Otsustatakse volitada EELK piiskoppi juhul, (sic) kui ei ole võimalik kokku tulla EELK Kirikukogul või Konsistooriumil, otsusi tegema EELK Kirikukogu või EELK Konsistooriumi asemel, mis omavad sama maksvuse, nagu oleks neid otsusi teinud EELK Kirikukogu või EELK Konsistoorium.’

See otsus on vastavas korras omandanud seadusliku jõu ja maksvuse.”

Sama volitus on ära toodud ka E.E.L.K. “Kirikuliikme käsiraamatus”, lk.2, (Konrad Veem, Uppsala, 1966) välja arvatud, et kiriku akronüüm on punktidega.

Kuid praost Tähevälja poolt esitatud ja ka “Kirikuliikme käsiraamatus” ära toodud Kirikukogu otsuse tekst ei vasta selle protokollitud versioonile (mul on protokolli fotokoopia). Seda võib vast seletada sellega, et Eestist põgenemisel ei suudetud kaasa võtta EELK Kirikukogu koosolekute protokolle ja sellepärast rekonstrueeriti 1943. aastal piiskopile antud volitus mälust.

Tõeline, 12. mail 1943, Tallinnas, Kiriku tänav 8 peetud EELK korralise 10. Kirikukogu otsuse tekst (agenda 10-nest punktist 8-s) on aga järgmine:

“8. Kirikukohtute koosseisude kinnitamine
…Juhataja konstateeris, et Kirikukogu seega ühel häälel otsustas:
Volitada Piiskoppi sõja olukorra kestuseks Kirikukogu istungite vaheajal
edasilükkamata vajaduse korral kutsuma ametisse Kirikukohtute või teiste
Kirikukogu poolt ametisse kinnitamisele või valimisele kuuluvate üldkiriklike
organite koosseise või nende üksikuid liikmeid, sellest ette kandes järgmisel
Kirikukogu koosolekul.”

Selle otsusega volitas EELK Kirikukogu piiskop Kõppu oma istungite vaheajal vajaduse korral ametisse nimetama puuduvaid Kirikukohtute, Konsistooriumi ja Revisjonikomisjoni liikmeid ja seda ainult sõja ajal. Muid Kirikukogu või Konsistooriumi nimel tegutsemise õigusi (e.g., Põhimääruste muutmine), mida ta oleks vajanud kiriku üleviimiseks välismaale, talle ei antud ja arvan, et ei oleks saadudki anda.

Seega ei oma pärast II Maailmasõda Stockholmis asutatud luterlik Välis–Eesti kirik juriidilist järjepidevust 1917-1919 aastal loodud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kirikuga, mis muudab oluliselt käimas oleva kirikute ühinemise diskussiooni aluse.

Kas see tähendab, et seaduslikult luterlik Välis-Eesti kirik (E.E.L.K.) ei eksisteeri? Sugugi mitte – ta eksisteerib, kuid mitte originaalse EELK õigusjärglasena, vaid uue, pärast II Maailmasõda kodumaalt põgenenud kiriku juhtkonna poolt EELK 1935. aasta Põhimäärustele sarnanevatele määrustele rajatud kirikuna.

Välis-Eesti luterlikud kogudused, mis hiljem liitusid E.E.L.K.-ks, tekkisid aga spontaanselt kohalike eestlasist põgenike algatusel enne E.E.L.K. piiskopi vastavaid juhiseid (okt. 1953), enamasti uute asukohamaade kirikute abiga ja tihti ka nende koosseisus. Kuigi nende liikmed tulid EELK kogudustest, kaotasid nad välismaal uude kogudusse astudes kodumaa koguduse liikmestaatuse ja seega põliskirikusse kuuluvuse.

Kodumaa luterlik kirik säilitas aga järjepidevuse 1917. aastal algatatud kirikuga, kuna 92% tema liikmetest, tema kogudused ja praostkonnad ning sellega ka Kirikukogu jäid Eestisse. Samale otsusele on jõudnud ka Eesti Vabariigi kohtud, mis kuulutasid praegust luterlikku kirikut kodumaal Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku (1935. aasta Põhimäärustes kasutatud nimi) õigusjärglaseks, taastades talle peaaegu kõik enne II Maailmasõda omatud varad

Põhidokumendid

Esiteks peab mainima, et EELK 1925. aasta Põhikirja alusel loodud 1935. aasta Põhimäärused, mis kinnitati valitsuse poolt Eesti Riigi “vaikiva ajastu” alul, on vastuolus neis esitatud §51 punkt 8-ga, kuna neid ei võtnud vastu Kirikukogu vaid Konsistoorium. (Konrad Veem, “Kirikuliikme käsiraamat”, Uppsala 1966, lk. 2.

Väide, et EELK tegutseb veel praegu Nõukogude aja Põhimääruste alusel, on vale. Uus EELK Põhikiri, mille aluseks olid 1935. aasta Põhimäärused, võeti vastu juba 1991. aastal, kuna praegu maksab 2004. aastal vastu võetud Põhikiri.

Mis puutub väitesse, et Välis-Eesti kiriku Põhimäärused on peaaegu samad kui EELK 1935. aasta omad, kuna kodumaa luterliku kiriku praegune Põhikiri on nendega vastuolus, peab ütlema, et mõnes suhtes on see isegi vastupidi. Kirikukogu kui kiriku kõrgeima seadusandliku organi suhtes on selle Välis-Eesti kiriku Põhimäärustes antud koosseis (esindatud on Konsistoorium ja kogudused) vastuolus EELK 1935. aasta Põhimääruste omaga (esindatud on peamiselt Konsistoorium ja praostkonnad), kuna kodumaa kiriku Põhikiri kirjeldab Kirikukogu koosseisu sarnaselt EELK 1935. aasta Põhimäärustega.

Suur vahe on ka tegutsemises. Kuna EELK 1935. aasta Põhimäärused ja praegune kodumaa kiriku Põhikiri kirjeldavad Kirikukogu kui kokku tulevat arutus- ja hääletuskogu, on seeVälis-Eesti Põhimääruste kohaselt ainult kirjalikult hääletav organ, millel ei ole küsimuste koos arutamise võimalust traditsioonilises demokraatlikus esinduskogus.

Kus aga kodumaal toimiva kiriku Põhikiri erineb EELK 1935. aasta ja Välis-Eesti kiriku Põhimäärustest, on kogudustes pastoritele antud autoriteedis. Nii on Välis-Eesti kirikus koguduse täiskogu ja nõukogu koosolekute kokkukutsujaks ja juhatajaks koguduse esimees, nagu ka ette kirjutatud EELK 1935. aasta Põhimäärustes, kuna kodumaa praeguses kirikus on selleks õpetaja.

Kui ma küsisin EELK peapiiskopilt selle muudatuse aega ja põhjust, ütles ta, et pastorite autoriteedi muutmise otsus tehti küll Nõukogude ajal, aga mitte tollase võimu survel vaid, just vastupidi, et takistada KGB agentide tungimist kogudusi suunavatesse positsioonidesse. Ilmikutena oleks see neil kergem olnud. Pastoriks saamine nõudis aga 4 aastat Usuteaduse Instituudis õppimist ja vanade keelte tundmist, milleks KGB agentidel ei olnud aega ega tahtmist. Taasiseseisvumisel ei muudetud pastorite autoriteeti, kuna oldi sellega juba harjunud.

Kiriku nimi

Kiriku 1935. aasta Põhimäärustes antud nime muutmise kohta kodumaal ütles mulle EELK kantsler Urmas Viilma, et see (“Eesti Evangeelne Luterlik Kirik”) olevat keeleline parandus, mida surusid läbi nooremad pastorid ja mitte Nõukogude võim.

Samuti ütles Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja Eesti Evangeeliumi Luteriusu (sic) Kiriku Ühendamise Nõukogu oma 1994. aasta 11. märtsi deklaratsioonis, millele kirjutasid teiste hulgas alla ka assessor-praost Thomas Vaga ja assessor Tõnu Orav (tollane Toronto Vana Andrese koguduse esimees), järgmist:

Nõukogu… “leiab, et EELK ja E.E.L.K. erinevad nimekujud on tingitud vaid ajaloolisest ja keelelisest arengust. Erineva nimekuju kasutamine erinevates piiskopkondades ei ole takistuseks ühinemisele.”

Siinjuures peab mainima, et EELK nimel on olnud algusest peale mitmeid variante. Näiteks, 1919. aastal vastu võetud Põhikirjas oli see “Eesti Evangeelne Lutheri Usu Kirik”. Ka on sõnad “luteri usu” kirjutatud eri dokumentides nii kokku kui ka lahku ja nii suurte, kui ka väikeste algustähtedega.

TEISED PÕHJUSED

Lisaks eeltoodud põhjustele on kasutatud kirikute ühinemise vastu ka järgmisi argumente:

1. Eesti luterlik kirik oli enne II Maailmasõda “vaba rahvakirik”, kuna praegune kirik kodumaal seda enam ei ole.

2. Meie kirikut välismaal valitsetakse “alt ülesse”, kuna kodumaa kirikut “ülevalt alla”.

3. Kodumaa kirik “tervikuna oli (Nõukogude ajal) okupatsiooni tööriist” ja tema praegune juhtkond “on pärit nõukogude reaalsusest ega oska sellest lahti lasta.”
(Võetud ühe E.E.L.K. USA koguduse 2011. aasta kuukirjast.)

Mis on nende väidete alused?

Vaba rahvakirik

Kuigi Nõujogude okupatsiooni eelne luterlik kirik Eestis oli oma loomult “rahvakirik”, kus enamus elanikest olid ristimise läbi lapsest saadik kiriku liikmed, ei olnud ta aga “vaba kirik” tema iseseisvuse mõttes. Tegelikult oli ta riigi ülemvõimu all, kus Vabariigi president pidi piiskopi valimise tulemusi (Eestis ei olnud siis veel peapiiskoppi) kinnitama, võides teda ja ka teisi vaimulikke omal volil läbi Siseministeeriumi kõrvaldada. Nii tagandaski Siseministeerium 1939. aastal piiskop Hugo Rahamäge ametist, peatades ka EELK Konsistooriumi ja Kirikukogu tegevuse ning määrates kirikule hooldaja. Samuti oli tol ajal kirikumaks sunduslik, mida võis kohtu korras sisse nõuda. Säärast riigivõimu praeguses Eestis ei ole, mille tõttu kirik on nüüd iseseisvam ja ka vabam kui enne II Maailmasõda. Kuid tema liikmeskonna suure kahanemise tõttu ei või praegust kodumaa luterlikku kirikut enam “rahvakirikuks” nimetada. (“Rahvakiriku” mõiste viitab peamiselt kiriku osatähtsusele rahva elus ja vice versa).

Valitsemiskord

Mis puutub laialt levitatud väitesse, et Välis-Eesti kiriku valitsemine on “alt ülesse”, kuna Eestis olevat see “ülevalt alla”, olen leidnud, et see on mitmes suhtes just vastupidi. Näiteks, EELK 1935. aasta ja ka Välis-Eesti kiriku Põhimäärused (mida me alati ei järgi) nõuavad, et Konsistoorium kinnitab koguduse nõukogu valimistulemusi ja koguduse täiskogu ning nõukogu otsusi, enne kui nad jõustuvad. Samuti võib Konsistoorium peatada koguduse juhatuse ja nõukogu juba tehtud otsuseid. Isegi organisti palkamist ja vallandamist peab Konsistoorium kinnitama. Kodumaa praeguses luterlikus kirikus tehakse neid otsusi aga koguduse tasemel. Lisaks sellele võib kodumaal Kirikukogu poolt valitud Kirikukohus peatada peapiiskopi ja Konsistooriumi otsuseid, kuna Välis-Eesti kirikus seda võimalust ei ole.

Okupatsiooniaeg

Väide, et kodumaa kirik oli Nõukogude ajal “tervikuna okupatsiooni tööriist”, on vale. Vaatamata kiriku vastu suunatud eriti rangele repressioonile, oli ta tol ajal ainus ateistliku okupatsioonivõimuga põhimõttelises vastuolus olev avalik organisatsioon. Kuigi ta pidi vahest valitseva võimu surve all painduma, ei kaldunud ta kunagi kõrvale oma põhilisest missioonist. Tsiteerin Dr. Johan Kõpule järgnenud E.E.L.K. peapiiskop Konrad Veemi: “Ka kodumaal muutusid olud. Kuid kirik püüab ka sealsetes rasketes oludes oma ülesannet täita.” (“Kirikuliikme käsiraamat”, lk. 2, Uppsala, 1966).

Samuti ei ole EELK praegune juhtkond, nagu on väidetud, ikka veel Nõukogude mõtteviisi kammitsas, ega ole seda ka olnud. Näitek olgu EELK praegune peapiiskop Andres Põder. Olles töötanud Nõukogude ajal ennastsalgavalt meie esivanemate kiriku ja selle põhimõtteliste väärtuste säilitamisel ja ka meie rahva kultuuri ning kodumaa looduse kaitsel, osales ta “Eesti Kongressi” saadikuna meie rahva iseseisvuse taastamisel. Võiks veel mainida, et juba mõni aasta enne Eesti taasiseseisvumist, oli Andres Põder Eesti Muinsuskaitse Seltsi klubi Portaal ja Eesti Kristlik-Demokraatliku Liidu üks asutajaid, kuuludes 1989-st aastast ERSP ja hiljem ka Rahvaerakond Isamaliit koosseisu.

JÄRELDUSED

1. Meie kodumaal tegutseva luterliku kiriku kohta levitatud negatiivne informatsioon ja halvustavad võrdlused Välis-Eesti ja II Maailmsõja – eelse Eesti kirikuga, ei pea paika.

2. Ainult kodumaa kirikuga ühinedes võivad E.E.L.K. kogudused saada oma “sünnitunnistuse” ehk järjepidevuse 1917. aastal algatatud Eesti luterliku kirikuga, kusjuures kogudused, kes ei ühine, jäävad selleta. (EELK 2004. aasta Põhikiri lubab oma kogudustel asuda ka väljaspool Eesti territooriumi).

3 Ühinenud EELK jätkuvad lammutamise püüded USA-s on asjatud ja võivad kahjustada meie koguduste ning ühiskonna väga vajalikku koostööd.

Posted in Uncategorized | Leave a comment

Teateid Uppsalast

EELK Uppsala koguduse jumalateenistused toimuvad Vindhems/S:ta Birgitta kirikus, Vindhemsgatan 9. Teenib praost Ingo Tiit Jaagu, organist on Enn Maripuu. Käesoleval aastal seisavad ees veel järgnevad jumalateenistused: pühapäeval 16. oktoobril kell 14.00 lõikustänupüha jumalateenistus; pühapäeval 13. novembril kell 14.00 surnute mälestuspüha jumalateenistus;laupäeval 17. detsembril kell 15.30 jõulujumalateenistus.

pics/2011/10/33663_1_t.jpg

Foto: Uppsala koguduse jumalateenistused toimuvad Vindhems/S:ta Birgitta kirikus. Foto on Rootsi praostkonna sinodist Uppsalas. Õpetajad Jaak Reesalu, Margit Nirgi ja Tiit Pädam; praost Ingo Tiit Jaagu, peakaplan emeeritus Tõnis Nõmmik ja abipraost Heiner Erendi. F: Indrek Aunver.
Pikaaegne traditsioon on kogudusel olnud meeles pidada eriti Eesti Vabariigi aastapäeva, seda koos teiste Uppsala eesti organisatsioonidega ja korraldada ning osaleda Rootsi eesti koguduste ühistel suvistel väljasõitudel. Muidugi ka jõulujumalateenistus on tähtis. Koguduse liikmed on suhteliselt kõrges vanuses, aga nendele ülalmainitud üritustele tuleb tihti ka nooremaid eestlasi.

Koostöös endise Gävle kogudusega on kogudusel 72 liiget. Eelmine Uppsala koguduse õpetaja Voldemar Takkel, elas Gävles ja siis oli ka seal kohapeal aktiivne koguduseelu. Praegune õpetaja on meie praost Ingo Tiit Jaagu Stockholmist. Koguduse juhatuse esimees on Indrek Aunver, endise kauaaegse koguduse õpetaja, praostJakob Aunveri pojapoeg.

Indrek Aunver, koguduse juhatuse esimees
Posted in Uudised | Leave a comment

Hõbedase häälega naine ja kuulidest puutumata jäänud mees

pics/2011/10/33664_1_t.jpg

Foto: Linda Pärtel

Arno Kiitsak

Kristel Neitsov-Mauer, Köln-Bonni koguduse õpetaja

Niikaua, kui olen Saksamaal Annabergis jumalateenistusi pidanud – sellest saab nüüd sügisel neli aastat –, on mul suur rõõm olnud eriti kahest koguduseliikmest, kes on eestlaste üritustel alati kohal olnud ning iga kord ka aktiivselt kaasa tegutsenud.

Üks nendest, Linda Pärtel, sai 10. juulil 90-aastaseks. Minu mälestused temast on eelkõige seotud seenioride päevadega „55+“, kus ta suurepärase näitlejana üles astus ning koos Diana Nikanoriovaga hirmnaljakaid sketše esitas. Kui ma 2008. aastal esimest korda seenioride päevadel osalesin, siis mäletan just seda, et mina ei jõudnud oma õrnas eas (36 aastasena) kauem vastu pidada kui keskööni, samal ajal laulis ja tantsis Linda varaste hommikutundideni – ning seda peale tihedat päevaprogrammi! Peale seda üritust olin nendest võimekatest seenioridest lihtsalt vaimustatud.

Linda on kuulajaid oma näitlejaoskustega aga mitte ainult naerma pannud – suurepärase lauljana kisub ta hingesügavusest ka muud tunded esile. Kõikidel üritustel, mis Annabergis on toimunud, on Linda alati ka laulnud, kas üksi või teistega koos. Varasemalt segakoori Leelo koorivanemana ja solistina ning hiljem Euroopa Eestlaste Koori liikmena on tal selles vallas rohkesti kogemusi.

Tema elu ei ole aga kulgenud nii roosilisena, kui seda tema heliseva laulu ja ettekantud naljalugude põhjal esiotsa oletada võiks. Ta abielu purunes, kui poeg oli veel väike. Raskeimaks katsumuseks sai aga poja surm autoõnnetuse läbi – selline haav ei kasva kunagi kinni. Kuid nagu Linda mulle ise mitmeid kordi on öelnud ning mis sellele generatsioonile üldse omane on – alla ei saa anda, elu peab edasi minema! See elufilosoofia aitab teda ka praegu, kui ta, nüüd juba pisut viletsamate jalgadega, ikka reeglipäraselt päevaseid jalutuskäike teeb ja oma tarkade silmadega lähikonda uudistab.

Jõulude ajal, aga ka muudel kokkusaamistel ning jumalateenistustel, on viiulil musitseerinud üks tagasihoidlik härrasmees Arnold Kiitsak, kellel 15. septembril täitus 85. eluaasta. Samuti nagu Linda, on ka Arno (nii nagu teda enamik siin nimetab) Saksamaal olnud 1944. aastast, Arno küll mitte põgenike-, vaid sõjaväelaagrist. Kuna ta oli kodumaal pisut kingsepatööd õppinud, sai ta sõjaväes kohe ka tööd. Üldse oli tal oma sõnul sõjas õnne – ei pidanud ta kedagi maha laskma ega saanud ka ise haavata. Läks nii, nagu tema vanaema ütles: „Ära karda, Arno, sinu peale kuul ei hakka!“. Peale sõda töötas Arno suurema aja autojuhina, elukutselt on ta lukksepp.

Kirikus hakkas Arno koos emaga käima ja on seda distsiplineeritult ikka edasi teinud. Nagu juba alguses mainisin, on tema koos Lindaga üks koguduse raudvarasid. Praegu teeb Arnole kõige suuremat muret üksindus. Arno abikaasa Karin suri juba 30 aastat tagasi, ka kasupojad läksid manalateele. Kasutütre Luule lapsed Villu, Mati ja Lea käivad küll tihti abis, aga palju asju majapidamises tuleb ju ikka ise toimetada. „Kui ma autoga sõidan, siis palun ikka Taevaisa, et ta mind hoiaks,“ ütleb Arno. Ei silmad ega jalad pole ju enam need, mis vanasti… “Aga me peame sellega leppima, mis on,” ütleb Arno ja kinnitab, et võtab vahel mõtlemise korrashoidmiseks ikka ka viiuli välja ning harjutab. “Laul ja muusika on mind ikka saatnud,” ütleb ta.

Posted in Uudised | Leave a comment

Brüsselis alustas tegevust EELK kuulutuspunkt

Tiiu Pikkur
Brüsselis teenisid emeriitpeakaplan Tõnis Nõmmik ja praost Jaan Tammsalu. Koori seljataga on näha killuke looduslikust altarimaalist.  Tiiu Pikkur
Lõikustänupüha, 9. oktoober kirjutatakse EELK ajalukku kui päev, mil alustati eestikeelsete jumalateenistustega Euroopa Liidu pealinnas Brüsselis. 

Avajumalateenistus peeti Brüsseli Rootsi kirikus. Teenisid Tallinna praost Jaan Tammsalu ja Eesti kaitseväe emeriitpeakaplan Tõnis Nõmmik. Laulis kohalik eesti segakoor BEENE Kaido Janke juhatusel, organist oli Wouter Verheyden.
Noorima liikmeskonnaga
Jumalateenistusele oli kogunenud poolsada Brüsseli eestlast. Kirikuliste hulgas olid ka Eesti suursaadik Euroopa Liidu juures Matti Maasikas perega ja Eesti sõjaline esindaja NATO ja ELi juures brigaadikindral Neeme Väli abikaasaga. Et Brüsselis töötab palju noori, võib vast­asutatud kuulutuspunkti liikmeskonna küll EELK noorimaks hinnata.
Jumalateenistuse algul ütles südamliku tere tulemast rootsi koguduse õpetaja Lars Eric Rännar. Pihitalituse viis läbi õp Nõmmik, Vana Testamendi teksti luges ELi välisteenistuse üksuse juht Alar Olljum.
Jutluses rääkis Jaan Tammsalu tänulikkusest. Kas me oleme ikka tänulikud, kui sageli me tänu väljendame? Inimene harjub ju kõigega ja kipub ikka rohkem kiruma kui olema tänulik selle eest, mis meil on. Ta tuletas meelde Pauluse sõnu, kes kutsub rõõmustama alati. Rootsi kiriku altari taga on suur aken vaatega pargipuudele. Tammsalu juhtis tähelepanu õp Rännari sõnadele, et see ongi altarimaal – pidevas muutumises Jumala looming.
Eestikeelsete jumalateenistuste soov tuli Brüsseli eestlaskonna poolt juba mõni aeg tagasi. Kõigil meie naaberriikidel on Brüsselis oma kogudused olemas. Rootsi kogudusse kuulub ka eestlasi.
Suur eeltöö
Õp Nõmmik oli teinud suure eeltöö: kohtunud Brüsselis töötavate Eesti ametnikega, käinud läbi võimalikud kohad, kus jumalateenistusi saaks pidada. Valituks osutus Rootsi kirik: suuruse, asukoha ja üürihinna tõttu igati sobiv koht. Õp Nõmmik leidis endale ka tubli abilise, oma kunagise leerilapse Kadri Raudkivi, kes töötab Eesti esinduses NATO juures.
Otsustati hakata pidama jumalateenistusi neli korda aastas: aasta esimesel poolel kaks korda, lõikustänupühal ja advendiajal. Soovitakse leerikursust, ristimisi. Leeriõpinguid võiks alustada kohapeal, kuid praost Tammsalu pakkus võimaluse tulla koos Tallinna Jaani koguduse leerilastega laagrisse Pilistverre. See ettepanek leidis huvi ja heakskiitu.
Kaasa kingitused
Välis-Eesti piiskopkonna piiskop Andres Taul tervitas kirja teel, öeldes muuhulgas: «Olgu teil võõrsil elades või töötades alati tuntavalt olemas see vaimne ja vaimulik emakeelne jumalasõna vankumatu alus, mis juuri kodumaa mullas kinni hoiab ka võõrsil.»
Välis-Eesti piiskopkond annetas armulauariistad, mis teenisid nüüdseks tegevuse lõpetanud Kanada vanimat eesti kogudust Sudburys. Õp Nõmmik annetas alba ja neli stoolat, Eestist on saadetud kiriku laulu- ja palveraamatud ning leeriõpikud.
Järgmine jumalateenistus toimub 3. advendi pühapäeval, 11. detsembril algusega kell 14 Rootsi kirikus, teenib õp Tõnis Nõmmik.
Tiiu Pikkur
Posted in Uudised | Leave a comment

Inglismaal teenivad kodumaa vaimulikud

pics/2011/10/33666_1_t.jpg

Pilt ja autorVirge James, Välis-Eesti Konsistooriumi assessor

Inglismaal on praegu kolm tegutsevat kogudust: Põhja-Inglismaa Bradfordis, Kesk-Inglismaa Leicesteris ja London, muidugi Londonis. Nendes linnades on ka Eesti Majad, kus väike seltskond ikka koos käib.

Kogudused on kahjuks vananenud ja liikmete arv on tilluke, aga ikka korraldatakse eestikeelseid jumalateenistusi suurematel pühadel, mis eestlatele armsad: jõulud, Vabariigi aastapäev, emadepäev ja ülestõusmispühad. Tihti on teenistused seotud ka perekonnaõhtutega. Osavõtjaid on 20-30.

Kuna Ingismaal enam kohapeal tegutsevat õpetajat ei ole, siis kutsuvad kogudused õpetajaid Eestist. Sageli käib õp Valdo Lust, ka on käinud õp Kerstin Kask ja peapiiskop Andres Põder koos õp Gustav Piiriga pidasid 2010. a Leicesteris jumalateenistuse, kus osalesid ka Inglismaa anglikaani sinodi liikmed.

Lagle Heinla tuli Londoni koguduse õpetajaks 1997, töötab nüüd Inglismaa valitsuse ametnikuna, pidades vahetevahel ka teenistusi.

Juba 1949. aastast alates on Inglismaal igal suvel toimunud laste suvelaager, mille lõpupidu on siinsete eestlaste suvepeoks ja suuremaks kokkutulekuks. Need peod algavad alati lühikese palvusega, mida viimasel ajal on pidanud Virge James. Koguduste suur lootus on, et eestlased, kes praegu kas ajutiselt või alaliselt Inglismaal elavad, siiski tunneks huvi eestikeelsete jumalateenistuste vastu. See on meie tänapäevane misjonitöö.

Posted in Uudised | Leave a comment

Roman Toi pälvis elutöö preemia

pics/2011/10/33667_1_t.jpg

Foto: Roman Toi elutööpreemiat vastu võtmas. F: T. Pikkur

Lõppenud suvel viibis maestro Roman Toi taas sünnimaal ja külastas armsaid paiku: Viljandit, Suure-Jaanit, Tartut. Tallinna Toomkirikus pühitseti 8. juulil Roman Toi 95. sünnipäeva tänujumalateenistusega, kus peapiiskop Andres Põder andis juubilarile üle EELK elutöö preemia.

Kaasa teenisid assessor Tiit Salumäe ja Toomkoguduse õpetaja, kantsler Urmas Viilma. Muusikaga teenisid ja Roman Toi heliloomingut esitasid organistid Piret Aidulo ja Ene Salumäe ning Tallinna Kaarli koguduse oktett Vexilla Regis.

Peapiiskop Põder ütles juubilari tervitades, et tänavusel lauluraamatuaastal on loomulik, et elutöö preemiaga autasustatakse Roman Toid, kes on loonud palju kirikumuusikat, teeninud aastakümneid kirikus organistina ja osalenud Kiriku Laulu ja Palveraamatu koostamisel. Peapiiskop märkis, et 20 aastat tagasi ilmunud lauluraamatu tiraaž on tänaseks läbi ja vaja on uut lauluraamatut. Loodame taas maestro abile!

Kirikumuusika liidu juhatuse esimees Tuuliki Jürjo esitles vastvalminud noodivihikut ”Uued kirikulaulud”, kuhu on koondatud 2007. aastal toimunud Roman Toi nimelise kirikulaulude võistlusel auhinnatud tööd. Autoriteks on heliloojad Rein Kalmus, Maris Lend, Sirje Kaasik, Helika Gustavson-Rätsep, Mart Siimer, Mart Jaanson, Anne-Mai Salumäe, Riho Esko Maimets ja Leo Semlek. Sõnad on kirjutanud Anne Vahtramäe, Irene Vari, Jael Puusaag, Silvi-Astrid Mickelin, Elga Oidekivi, Lia Kaljuste ja Dag Hammarskjöld. Laulude hulgas on koraale, noorte- ja lastepäraseid laule ning ka koorilaule. Loodame, et uued kirikulaulud leiavad laialdast kasutamist!

Samas esitleti uut heliplaati, kus kõlab Roman Toi orelimuusika organistide Piret Aidulo ja Ene Salumäe esituses. CD produtsent on Raul Talmar.

Kirikusse oli kogunenud hulgaliselt maestro sõpru ja tema loomingu austajaid, kes jumalateenistuse järel juubilari õnnitlema tõttasid, temalt uuele CDle või noodikogumikule autogrammi palusid ja mälestuseks pilte tegid.

Elutöö preemia raha 1000 eurot annetas Roman Toi Tallinna Piiskoplikule Toomkogudusele.

Posted in Uudised | Leave a comment

Teretulemast!

Eesti Kirik is undergoing reconstruction.

Posted in Uncategorized | Leave a comment